Категории
Самые читаемые

Laevapoisi päevilt - Jüri Parijõgi

Читать онлайн Laevapoisi päevilt - Jüri Parijõgi
1 2 3
Перейти на страницу:

Шрифт:

-
+

Интервал:

-
+

Закладка:

Сделать

Näis nii, nagu oleksin kasvanud emale märkamata. Ühel õhtul vaatles ta mind kaua ja tegi siis äkki leiduse:

„Kui suureks ja tugevaks sa juba oled kasvanud. Paksud ruuged juuksed ja laiad õlad, nagu kadunud isalgi…” Ja siis veidi aja pärast murelikult: „Mis sinust küll saab?”

„Eks ikka merimees,” oli minu kindel vastus.

Ka vana Ankruvits leidis, et olen laiaõlgne nagu isagi, minu elukutse kohta oli tal aga otsus valmis – tubli merimees saab.

Mina ei teadnud, kas ruuge pea ja laiad õlad on isalt päritud, seda tundsin aga küll, et olen isalt pärinud seikluskire ja tungi merele. Sest Ankruvits jutustas sagedasti mulle isast. Ei ma enam istunud rannas kivil ega saatnud merele männikorbast laevu, vaid aerutasin ja seilasin päevad otsa vanaisa paadiga lahes ringi. Mõnikord tulid minuga kaasa kõrtsimehe ja kirjutaja pojad. Siis olin mina kapten, nemad – madrused. Nad usaldasid hea meelega tüüri ja soodi minu kätte, sest mina mõistsin neid paremini käsitseda kui nemad. Tegime siis kord omapead pikema reisi, seilasime Viiralaiule, versta 10–12 rannast. See oli ühtlasi mu esimene merereis. Lahes oli paras priske tuul, aga kui jõudsime lahest välja, neeme otsast mööda, hakkas paat tantsima – tundus tormi. Lasksin rehvida purjed ja juhtisin siiski laeva kindlal käel Viiralaiule. Tundsin siis esimest korda suurt tegevustungi ja meeldivat rahutust hinges, mida pärast tormide aegu tundsin alati. Hirmu pole ma kunagi tundnud. Viiralaiul vedasime paadi suure vaevaga maale ja pidime seal paigal olema kaks päeva, endid toitma kajakamunadega ja kannatama janu, sest torm ei lubanud tagasisõitu ette võtta. Siis kahetsesid ja nutsid teised poisid ja süüdistasid mind, sest reis oli ette võetud minu algatusel. Maksis õige palju vaeva neid rahustada ja lohutada. Kõige halvem oli öösiti, sest oli vilu ja piserdas vihma tuulehoogude sekka. Võtsime siis paadilt purjed maha, mässisime endid nende sisse ja magasime nagu põhjamaa-reisijad kotis. Alles kolmanda päeva hommikul usaldasime alustada tagasisõitu, sest tuul oli vaiksem ja puhus poordist. Võtsin kursi otse majaka peale. Poolel teel tuli meile vastu puksiir, oli saadetud meid otsima. Teised poisid läksid puksiirile üle, mina juhtisin aga ise oma laeva sadamasse. Sillal oldi meil vastas. Oli seal siis mõndki pahandust, poisid palusid isadelt nuttes andeks, peasüüdlaseks jäin mina. Aga ema, kadunuke, ei lausunud mulle halba sõnagi, mõõtis mind pika kurva pilguga, pani siis käe mu õlale ja ütles:

„Tule koju, Joonas!”

Õhtul käisin tuletornis, ja vana Ankruvitsa otsus oli: „Sa pead merele minema, poiss, muidu saad siin otsa.”

Olin siis kolmeteistkümneaastane.

Järgmisel talvel viidi mind kihelkonnakooli, ja nagu pärast selgus, selle tagamõttega, et koolitada minust kirjutajat ja võõrutada merest. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Järgmisel kevadel seilasin jälle lahes ringi ja veetsin õhtud vana majakavahi juures. Ühel õhtul teatasin talle kindlal sõnal, et tahan minna merele. Kui muidu ei saa, siis salaja, nagu tegi seda temagi. Siis mõõtis vana merimees ja majakavaht silmadega minu pikkust, õlgade laiust, katsus käsivarre tugevust ja otsustas:

„Ei lähe veel, ei ole seda sitkust, mis oli mul sel ajal. Kasva veel üks aasta. Laevapoisi käed peavad olema nii tugevad, et jaksab ronida klüüverstaaki mööda masti, sealt vahestaaki mööda ühest tergist teise ja krootseli mööda jälle tekile. See on laevapoisi katse. Mina õiendasin selle, aga sina praegu veel ei õiendaks. Kannata veel aasta.”

Sel suvel oli minu peategevuseks ronimine. Sobitasin madrustega tutvust, käisin ronimas laevadel. Saavutasin häidki tagajärgi, aga levapoisi katset ei julgenud ette võtta, ei usaldanud enda sitkust.

Järgmisel kevadel lõpetasin kihelkonnakooli. Kui koju sõitsin, oli ilm selge, puhus priske meretuul. Tundsin juba kaugelt merelõhna ja kuuldus summutatuna mere kohisemist. Hinges ärkas tormirahutus, nagu tundsin Viiralaiule sõites. Koduõues ootasid ema, vanaisa ja Ankruvits. Hüppasin vankrilt ja hüüdsin emale:

„Kool on läbi, luba nüüd minna merele!”

„Mis sa siis nüüd merele… isale järele… Puhka enne. Ehk hakkaksid kirjutajaks?”

„Ei!” ütlesin kindlasti. „Luba merele!”

„Niisugune tugev poiss,” seisis minu eest vana majakavaht, „kas kõlbab sel hakata kirjutajaks.”

Märkasin isegi, et olen kasvanud suureks ja tugevaks, oleksin praegu tahtnud ronida laevamasti, siis kätel vahestaaki mööda ühest mastist teise… teha laevapoisi katse.

„Täna teen laevapoisi katse,” teatasin tasakesi Ankruvitsale.

Emalgi näis hea meel olevat minu tugevusest, aga seesama tugevus tegi ta kurvaks. Küllap aimas, et mind maal pidada ei saa. Loomus nõuab oma – hunt vaatab ikka metsa poole, nagu vana Ankruvits ütles.

Sel päeval ei pääsenud ma enam laevale, et katset ette võtta. Õhtul läksin aegsasti tuletorni, astusin rõdule ja jäin ootama Ankruvitsa, et temaga nõu pidada merele pääsemise üle. Tundsin liikmeis ja käsivartes pakitsevat jõudu. Haarasin rõdu käsipuist kinni, viskasin jalad üle ääre ja jäin käsipuile rippuma. Oo, käed peavad küll! Kui ei saa katset teha laevas, teeme siinsamas! Ronisin käte varal, käsipuist kinni hoides, kord ümber majaka rõdu. Jõudu jätkub küll, ja pea pole ka arg! Majakas on seitse sülda kõrge ja rõdu ümbermõõt kolmkümmend sammu.

„Oled sitke poiss,” kiitis Ankruvits, kui tuli üles.

„Kas sa nägid? Kas tänavu teeksin laevapoisi katse, millest mulle kõnelesid?”

„Teeksid küll, oled sitke poiss.”

Nüüd hakkasime Ankruvitsaga igal õhtul nõu pidama, kuidas merele pääseda. Mina kuulasin igalt sissesõitvalt laeval järele, kas laevapoissi vaja ei ole, kuid ikka olid kohad täis. Otsustasime juba kord, et lähen salaja Verki või Loopu või koguni Tallinna ja katsun seal pääseda laevale. Siis kõnelesin emale, et minust ikkagi kirjutajat ei saa, lubagu aga merele. Ega siis meri kõiki laevamehi võta, minule kuulutas ju nägija, et meri mind ei päri. Kuhu sa oma saatuse eest ikka pääsed. Kui on määratud uppuda, siis võib uppuda ka veepanges. Lubagu ikka mind minna, kas seegi parem on, et kord salaja lahkun. Eks ole ennegi salaja lahkutud.

„Ega ma siis sellepärast…” ütles ema, „eks surm või tabada igal pool, ja üks jumal on, nii siin kui seal… Aga kodu jääb tühjaks ja kõledaks, kui sa ära lähed. Oli nii hea õhtul kontorist koju tulla, kui sina jooksid vastu…”

„Aga ema, ma kasvan ju varsti meheks, kaua ma sulle ikka vastu jooksen, ei jookse nüüdki enam…”

Sellega meie jutt lõppes. Ema jäi kolde ette istuma, käed rüpes.

Mina loobusin Verki minekust.

Aga kui sadamasse sõitis kolmemastiline „Suits”, millel oli kapteniks Ankruvitsa vana tuttav Vessart ja millel oli laevapoisi koht vaba, siis lõi minus kõik keema ja kihama. Ei suutnud enam silmi pöörata „Suitsult”.

„Nüüd, vana sõber, tee kaubad valmis!” ütlesin Ankruvitsale „Sellega mina lähen, enam ei aita midagi. Kui muidu ei saa, siis salaja.”

„Kui su loomus just nõuab, eks ma siis vaata,” oli Ankruvits nõus. „Vessart on muidu hea mees, ainult veidi palju armastab kibedat. Oli „Martal” laevapoisiks, kui mina olin seal vanem madrus. Eks ma vaata.”

Ja siis läkski kõik ruttu. „Kajaka” tagakambris tegime Vessartiga kaubad maha. Oli nõus mind ka siis laevale võtma, kui lahkun kodust salaja. Tundis head meelt minu laiadest õlgadest ja ütles, et olen oma isa poeg. Meeldis talle ka see, et minu nimi oli samuti Joonas nagu isalgi. Oli isaga ühes õppinud merekoolis.

Tarvilikud asjad viisin laevale salaja. Laupäeva pealelõunal pidi laev ankru hiivama. Mina pidin ootama jõesuus padrikus ja siis madrustega, kes mageda vee järele tulid, sõitma laevale. Olin terve selle nädala suures erutuses. Öösi virgusin sagedasti unest, päeval ei leidnud mingisugust tegevust. Emale ei usaldanud silma vaadata. Kartsin kõige rohkem tema kurba vaadet. Oli kahju ja halb lahkuda jumalaga jätmata. Vanaisa vist aimas mu mõtteid, aga temagi aimas, et talitan oma loomuse järgi.

Kui ema laupäeva hommikul hakkas kontorisse minema, panin käe ta piha ümber ja laususin nagu muu seas:

„Lähed aga jälle…”

See pidi olema minu jumalagajätt.

Läks aga kõik teisiti. Ema tuli juba lõunaks kontorist koju ja tema kurbadest silmadest märkasin, et tema minu kavatsusest teab või vähemalt neid aimab. Istusin toas akna all ja vaatlesin „Suitsu” reidil. Ema ei tulnud tuppa. Liikus kogu aja õues ja otsis tegevust, ehkki tal ei olnud midagi talitada. Kuidas ma nüüd lähen emast mööda, kuidas ma lahkun jumalaga jätmata? Aga meri oli nii ilus, „Suits” paistis nii võimsana reidil ja mere kutse oli nii vali… Rahutus hinges läks ikka suuremaks ja mere huiked tugevamaks… Arvasin nägevat „Suitsul” elavat liikumist ja tegevust. Võib-olla harutavad juba valle, et üles tõmmata purjesid, võib-olla on madrused juba mageda veegi laeva viinud… Astusin õue ja tahtsin mahalöödud silmil emast mööda minna. Ema astus mulle vastu, vaatas siis pika kurva pilguga mu otsa ja küsis tasakesi:

„Joonas, kuhu sa lähed?”

Minul tardus süda.

„Joonas, kuhu sa lähed?”

„Sa tead ju, ema,” kogelesin, „ma pean minema…”

„Ära siis mine salaja, see ei too head. Ega mina sind kinni pea, kui su süda sinna kipub.”

Ja muutus kõik heaks. Mul ei tarvitsenud minna varitsema jõesuhu. Vana sõber Ankruvits, kellega jätsin juba hommikul jumalaga, viis laevale sõna, ja kapten Vessart sõitis ise mulle sillale vastu. Ema tegi mulle veel mitu pakki kaasa, andis põue isa pildi ja väikese testamendi.

Saatmas olid nad kõik kolm: ema, vanaisa ja vana sõber Ankruvits. Ei räägitud sõnagi, ainult vana Ankruvits pilgutas silmi ja sülitas sagedamini kui muidu. Ema toetus sillaposti najale. Ei ta nutnud, saatis mind pika kurva pilguga, kui Vessart aeruga paadi sillalt tõukas. Nüüd jääb temal kodu tühjaks.

Ja nii ta jäi minust sillaposti najale seisma. Aga kui „Suitsu” purjed hakkasid tuult võtma, laev hakkas liuglema ja mehed jumalagajätuks mütsi kergitasid, ühes teistega ka mina, siis puhkes ema nutma. Nägin, kuidas ta haaras kätega postist ja kuidas ta keha võbises nutukrampides. Siis purskasid ka minul pisarad silmist. Ega ta siis sellepärast… üks jumal nii siin kui seal, aga kodu jääb tühjaks.

Aga purjed paisusid, laev kaugenes ja varsti kadus nuttev ema ühes sadamasillaga ranna hallusse. Mina sõitsin tundmatuile vesile, vastu tundmatule tulevikule.

Esimesed päevad laeval

Esimesed päevad laeval… Oli täitunud ammune igatsus, olin pääsenud merele. Vabadel silmapilkudel uitasin tekil, vaatasin madruste toimetusi ja ootasin kogu aeg midagi erilist, aga mida nimelt, seda ei teadnud õieti isegi. Tormi tahtsin näha ja läbi elada. Kuid nagu minu meelituseks ei olnud esimestel päevadel tugevat tuultki.

Oli siiski teine asi seilata kolmemastilise „Suitsuga”… Mis oli vanaisa purjepaat selle kõrval. Kui võimsad olid siin purjed, kui tugevad vandid. Ja andis sammuda, enne kui jõudsid rooliratta juurest ette, piilpaku juurde. Võimsal rinnal kündis ta vett, vähene tuul ei pannud teda kõikumagi.

Aga ühes asjas pettusin: lootsin laeval suuremat avarust, laiemat silmaringi kui kodurannas. Nüüd aga selgus, et oli näha õige väike ratas merd, silm ei ulatunud kuigi kaugele. Ja taevaski näis olevat madalamal. Kodus tuletornis oli avarus palju suurem. Tõsi küll, et siingi mastist vaadatuna silmaring oli palju avaram kui tekil, kuid ootasin siiski enam. Mõnikord ronisin masti salingiristile ja märkasin purje silmapiiril, laskusin aga alla tekile, siis ei olnud purje näha. Kordasin seda katset mitu ja mitu korda.

Pärast seletas kapten, et tekilt ulatub nägema versta kümme-viisteist, mastist – kakskümmend viis. Kauge puri on maa kumeruse taga. Seda viimast teadsin isegi, aga et silmaring on ikka nii kitsas, see oli mulle üllatavaks uudiseks.

Minu ülesandeks oli valmistada meeskonnale süüa, viia kaptenile ja tüürimehele toit kajutisse, korras hoida kajutid ja laevatekk ning abiks olla kõikidele laevameestele, kus kästakse. Ja sõnakuulelik pidin olema. Seda kõike kapten teatas mulle juba kaupa tehes „Kajakas” ja kordas veel laevas. Peale selle pidin igal pool vaatama ja õppima, kus midagi õppida oli. Seda viimast polekski olnud vaja meelde tuletada, tegin seda ilma käskimata isegi.

Laevameestest oli mul kõige rohkem tegemist madrus Pärtseliga. See oli kohe esimesest päevast peale minu vastu vaenuline. Oli pilusilmaline mehejäss, rangis jalgadega ja tugevate käppadega nagu karu. Vaevalt nägi ta mind laevatekil kui hüüdis:

„Aa, meil on uus Jaak! Tere, Jaak!”

Mõistsin, et see oli minule.

„Mis Jaak?” laususin pahaselt. „Minu nimi on Joonas, Joonas Kleement.”

„Ükspuha, ükspuha, siin oled ikkagi Jaak.”

Ja hakkaski mind sellest päevast hüüdma Jaaguks. Naeratas aga oma pilusilmadega ja püüdis kiusata, kus sai. Kord ulatas mulle ämbri ja ütles, et mina viigu talle bukspriiti, temal olevat seda vaja. Mina võtsin küll ämbri, kuid ütlesin:

„Sääraste asjadega mind tögada ei saa. Saatke mõni maarott ämbriga pukspriiti tooma, mina juba tean, mis asi see on.”

Nii ta mind alati püüdis nöögata. Kord andis mulle tükikese liivapaberit ja käskis sellega puhtaks teha laevakahvli, teinekord soovitas puulõhkumise juures tarvitada laevakiilu.

Pidin alati hoidma silmad lahti, ka söögitegemise juures. Kord oli ta kallanud kohvikatlasse merevett, teinekord jälle käinud soola panemas supi sisse, nii et see kellelgi süüa ei kõlvanud. Siis näägutas mind:

„Kas Jaak keetis täna lõunaks mereveega suppi?”

Et mul tuli täita kõikide laevameeste käsku, siis kujunes nii, et oma laevapoisi katsegi pidin tegema tema ees, kuigi ma heameelega oleksin teinud seda teiste ees. Olin juba ammu isegi oodanud, et kapten hakkab proovima mu tugevust, laseb teha laevapoisi katse, nagu sellest vana Ankruvits mulle oli jutustanud. Ise ma ei julgenud seda kaptenile meelde tuletada. Nii siis tuli, kohe peale meie esimest reisi, kui lahkusime Helsingist, et olime kahekesi Pärtseliga laevatekil. Tema vahikorral, mina niisama istumas ankruketil. Tuli oma pilusilmadega nаеratades minu juurde ja küsis:

„Kas oled ka tugev poiss? Näita oma jõudu…”

„Kas pean tegema laevapoisi katse?” küsisin erutuses.

„Laevapoisi katse… Tee siis oma katse!”

Nüüd hakkasid palavusejoad jooksma üle selja. Katse on käes. Kas aga suudan, kas suudan? Ei tohi erutuda, ei tohi alla vaadata, peab kõrgel ronides mõtlema midagi muud, peast lugema mõnd laulu või ükskordüht. See oli vana Ankruvitsa õpetus. Ronisin mööda veidi kõikuvat klüüverpoomi kuni klüüverstaagini ja siis mööda klüüverstaaki üles. Hea oli toetuda purjerõngastele. Masti jõudes olin enese leidnud, tundsin küll erutust, aga palavaid jugasid enam ei tundnud seljal. Puhkasin veidi. Siis haarasin kätega vahestaagist kinni… Nüüd, käed, näidake, mis võite! Alla ei tohi vaadata… Tundsin lengi vabisemist ja keha kõikumist… Kolm korda viis on viisteist… kuus korda neli – kakskümmend neli… Nii ma korrutasin, kuni tundsin, et parem käsi haaras tengi.

„Tule maha, Joonas! Tule maha!”

Lohistasin end tengi mööda salingiristini ja sealt juba mastini redelit mööda tekile.

Hüüdja oli Pärtsel. Esimest korda ta kutsus mind Joonaseks. Jooksin ta juurde ja küsisin erutuses:

1 2 3
Перейти на страницу:
Отывы о книге
Открыть боковую панель
Комментарии
Настя
Настя 08.12.2024 - 03:18
Прочла с удовольствием. Необычный сюжет с замечательной концовкой
Марина
Марина 08.12.2024 - 02:13
Не могу понять, где продолжение... Очень интересная история, хочется прочесть далее
Мприна
Мприна 08.12.2024 - 01:05
Эх, а где же продолжение?
Анна
Анна 07.12.2024 - 00:27
Какая прелестная история! Кратко, ярко, захватывающе.
Любава
Любава 25.11.2024 - 01:44
Редко встретишь большое количество эротических сцен в одной истории. Здесь достаточно 🔥 Прочла с огромным удовольствием 😈