Õnnevarjutus - Marie Under

VAHETET LAPS

Kuna noorik tundis lähenevat tuhud,Kandis ohvrit, nagu enne mitmed puhud,

Rõugutajale, et kergitaks see tema nurgaohud,Viimsel vaarul pani valmis kaetisrohud,

Et ei kooletaks, vaid võtaks kosutadaJa ta esmiklapsel’ õnne osutada.

Ja kui tares eksles lapse esikkisa,Tänuohvrit taarikannust laudile viis isa.

Ämmamoor kolm korda üles tõstis maimu:„Tule, Rongo, tõsta lasta!” palus kaitsevaimu.

Varsti tulid titevarbaid saama külamoorid:Täitsid kambri nende kiidu-, õpetustekoorid.

Kaalusid ja kaagutasid – egas saanud piskust –Imestelid lapse ümarust ja priskust,

Katsusid ta liikmeid, õrnu nagu leheroogu,Ja nüüd alles sattusid nad hoogu:

Ühed, aplalt sõrmitsedes leemejuust,Ütlesid, ta kukkund otse ema suust.

Teised aga lapse vastupanu-kissaKinnitasid, et on läinud hoopis issa.

Poputasid põski, tõstatasid lõuga,Kiitsid nina sirgust, turgutasid nõuga.

Kui siis viimaks läksid, järel jutupära,Ema mõtles: imestasid lapse ära.

Pildus jälgedesse neile tulist tuhka:Egas või ju teada, kuri silm ei puhka.

Istus siis sääl omas uues saleduses,Imetas ja vaatles väetit rõõmuhaleduses:

Nina kibuvitsapunga, silme toomemarju,

Конец ознакомительного фрагмента.