Laevapoisi päevilt - Jüri Parijõgi

Jüri Parijõgi

Laevapoisi päevilt

Olen vana merimees

Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. Jooksva vaevab puusades ja labaluis. Enam ei askelda ma kevaditi laevaahtreis, ei kamanda mehi ega korralda merekaarte.

Nüüd on mul väike punane majake Väinavere neemel, merekaldal. Majakese taga mühab männimets ja tormide aegu ulatuvad merelained kastma uksekünnist. Olen oma vanapõlvekoduga täiesti rahul, ega saakski ma elada mujal. Kui akna avan, kuulen selgesti mere hingamist. Mõnikord, iseäranis kevaditi ja sügiseti, hakkab meri mind kutsuma, aga minust ei ole enam minejat kuhugi. Minu aeg möödas. Ei ma ise vist lahku enam majakesest, kord viiakse mind siit laudadest majakeses, jalad eespool, Vesku kabeli surnuaiale Anne kõrvale.

Või ehk on siiski meri mulle hauaks määratud? Mispärast küll meri mind mõnikord nii valjusti peaks kutsuma? Aga ei, meri pole mulle hauaks määratud, seda kuulutas mulle juba lapsepõlves tark nägija. Isa ja vanaisa puhaku pealegi meres, minu viimne puhkepaik on Vesku surnuaial Anne kõrval.

Olen jäänud päris üksi, Ann lahkus juba hulga aastate eest. Oli mul ka kaks poissi, aga need lahkusid veel enne kui Ann läks. Üks hukkus meres, teine kadus sõdade keerus.

Olen üksi jäänud ja elan mälestusist.

Päeviti istun majakese trepil või rannas kivil, mõõdan silmadega merevälja ja saadan möödapurjetavaid laevu, nagu tegin seda paljude aastate eest lapsepõlves. Enam ma ei lükka ise paati vette ega sõida kalalegi, mulle aitab küllalt sellest, et vaatlen teiste toimetusi. Kalalt tulles antakse mulle värsket, tubaka saan poest – ja mis mulle muud vaja. Õhtul toon piima ja leiba neeme tagant talust, süütan koldes tule ja valmistan enesele sööki.

Siis tuleb hulkumast tagasi mu ainuke seltsiline, kass Murri, kraabib ukse taga ja näub sisselaskmist. Avan ukse, kallan talle piima kolde ette tassi. Siis hakkab meri öiselt hingama, mina toon välja oma vanad merekaardid ja laevaraamatud, hakkan neid korraldama ja sorima. Murri ronib lauanurgale ja hakkab nurru laskma. Kui aga mu mõtted kipuvad ekslema noorpõlvemälestusis, jätab kass nurrulöömise, avab silmad pilukile, nagu tahaks temagi mõista minu mõtteid ja elada kaasa minu mälestusi.

Mõnikord, kui istun rannas kivil, tulevad kapten Vergi väledajalgsed poisid minu juurde, ronivad kukile ja põlvedele. Siis pean jutustama neile lugusid kaugetest maadest ja meredest, suurtest linnadest ja tormihaldjaist, kellel on pikad juuksed, ülalt naisterahva keha, alt – kalasaba, ja kes tormide aegu alalõpmata saadavad laevu, ujudes kord laevaninas, kord päras.

Teinekord valmistavad poisid ise männikorbast laevu, panevad neile purjed peale ja saadavad Soome poole seilama. Ei nad küsi, kas nende laevu seal keegi ootab, kas need kunagi pärale jõuavad. Nad saadavad neid laevastikkude viisi, kõige paremate lootuste ja kõige paremate soovidega. Kui õhtu saabub ja päike laskub merepinnale, korjavad nad kätega veepinnalt päikesekulda.

Siis kutsuvad nad mu tuppa ja ma pean näitama neile loodi, liivakella, suurt kompassi ja merekaarte. Väledajalgseina jooksevad nad mu ees ja ma ei jõua kuidagi neile järele. Toas pannakse pingid ja toolid kokku, ehitatakse laev. Merekaart ja kompass asetatakse lauale, vanem haarab rooliratta ja hakkab juhtima, noorem heidab loe vette, keerab liivakella ümber – jooksma.

Hilja õhtul tuleb ema, võtab poisid käekõrvale ja viib magama. Aga mina jätan merekaardid lauale, loe vette, toolid laevaks ja keeran liivakella jälle ümber. Nagu peenike valge niit langeb liiv kellas. Nii on läinud aeg. Mõtted hakkavad ekslema mälestusis, kass avab silmad pilukile ja jätab ketramise. Tulevad meelde lapsepõlvekodu ja kodurand, kus minagi jooksin väledajalgsena ja saatsin männikorbast laevu kaugeile meredele.

Minu lapsepõlve kodu

Minu lapsepõlvekodu oli Kulbu sadamas, mere ääres, valge majaka taga. Sinnagi kostis selgesti mere hingamine, tormi aegu ulatusid lained kastma meie künnist ja maja taga mühas männimets. Seal elasin emaga ja ema poolt vanaisaga. Isa oli meri endale võtnud. Temast on mul ainult paar mälestust jäädavalt säilinud. Tal olid hallid silmad, kare habe ja tugevad käed. Kord tõstis ta mu enda kukile ja ratsutas siis ümber toa, mina kiikasin ja patsutasin ta karvast pead. Ema istus ahju ääres ja vaatas meie hullamist hiilgavi silmi pealt. Mäletan, et oli talvine aeg, isa oli tulnud Liibavist maad mööda, sest meri oli ammugi jääs ja vana Ankruvits ei süüdanud enam mõnd nädalat majakas tuld. Sõitis posthobustel kellade helinal õue, meie ei teadnud oodatagi. Kui avas ukse, tuli palju kargust ja külma sisse. Ema tõusis laua tagant püsti, sirutas käed vastu ja hüüdis: „Isa!” Rohkem ma temast ei mäleta. Laevapoisina hoidsin alati ta pilti põues, aga see hukkus ühes „Suitsuga”.

Järgmisel sügisel saabus ühel õhtul teade, et „Auroora” on hukkunud Rootsi rannas, meeskonnast pole keegi pääsenud. Isa oli „Auroora” kapten, ja see teade lõi sisse nagu välk. Vanaisa silmad tuhmusid, ta hakkas vabisema ega saanud sõnagi suust. Ema laskis kirja maha kukkuda, vaatas tükk aega tuhmide silmadega enda ette, ahmis suuga õhku, siis pistis kiljuma ja jooksis õue. Meie vanaisaga leidsime ta pärast rannalt külma kivi pealt kummuli. Seal ta nuuksus tasakesi kuivi silmi, sest pisarad olid otsa lõppenud. Tuul sasis ja vassutas ta juukseid.

Et ka mina oleksin isa surmasõnumit kuuldes nutnud – seda ei mäleta.

Järgmisel kevadel läks ema teenima sadamakontorisse. Sest muidu ei tulnud enam välja. Pani igal hommikul sinise kleidi selga, valge põlle ette ja läks. Mõnikord jäin mina hommikuti kauaks magama. Kui ärkasin, oli minu jaoks söök laual ja ema juba läinud. Vanaisa oli sillavaht. Istus suviti päevad otsa silla ees putkas, kudus kalavõrke ja meisterdas kasetohust võrgukuppe.

Minul oli aega ja voli palju. Saatsin mööda terved päevad mererannal mängides ja joostes. Tegin minagi siis männikorbast laevu, nagu kapten Vergi väledajalgsed poisid, ja saatsin neid merele seilama, küsimata sellest, kas nad kunagi pärale jõuavad ja kas neid keegi ootab. Kui puri ilmus mereseljale, istusin kivile ja hakkasin arvama, kas laev sõidab meie sadamasse või laseb mööda. Tervitasin sissesõitvaid laevu ja saatsin lahkuvaid. Armastasin rohkem laevu saata kaugele teekonnale kui tervitada tulijaid. Sissesõitev laev tõmbas küll juba eemal tervituslipu masti, aga kui reidile jõudis, lasti ankur kohe raginal vette, rebiti purjed alla ja varsti sõitsid mehed paadis maale. Siis ei pakkunud laev enam huvi. Meestel algas lällutamine „Kajaka” kõrtsis. Lahkuva laeva madruseid ei näinud kunagi „Kajakas”. Nad olid asjalikud ja tõsised, nii et jälgisid nende tegevust aukartusega. Selgesti paistis rannale, kuidas laevas asjalikult liiguti ja toimetati. Käidi poes toidumoona toomas ja viidi vaatidega magedat vett laeva, et pikaks teekonnaks jätkuks. Mageda vee viimine laeva oli harilikult viimane käik maale enne äraminekut. Kui nägid madruseid laevale sõitvat, veevaat paadis, siis võisid rahulikult kivile istuda ja oodata, sest varsti hiivas mõni laev ankru, tõmbas purjed üles ja hakkas minema. Pikka-pikka ta hakkas liikuma reidilt, tõmbas jumalagajätmiseks lipu masti, ja valge purje pinnal nägid selgesti, kuidas madrused kergitasid mütse. Istusid siis liikumatult kivil, saatsid silmadega lahkuvat laeva niikaua, kuni ta kadus neeme taha või mereseljale. Valus igatsus tõusis siis rinnus, oleksid tahtnud reisida laevaga kaasa tundmatu mereselja taha. Meri hakkas valjemini kohisema ja hakkasid mõistma, et ta kutsub.

Õhtuti kogunes „Kajaka” kõrts merimehi täis. Käisin siis leti kõrval kastil istumas, merimehi vaatamas ja jutte kuulamas imelikkudest seiklustest. Mõni madrus oli jutukas kõiksuguseid juhtumusi rääkima, mõni jälle oli uhke ja ütles: „Sõida ise kõik maailmamered läbi, küll siis näed, mis sa minult pärid.” Mõnikord mängiti kaarte, joodi viina, lauldi karedate häältega merimeestelaule ja tantsiti vaaruvatel jalgadel võõramaa tantse, mis olid õpitud kaugel maal. Aga kõigile madrustele oli tätoveeritud käerandmele ankur, mõnel oli laev rinnal. Mäletan üht rootsi madrust, kes tantsides alati tõmbas rinnad lahti, sel oli rinnal naisterahva kuju ja madu. Naisterahvas hoidis käsi üleval, madu keerles tema keha ümber.

Meelsamini kui „Kajakas” armastasin veeta õhtuid ja sagedasti ka öid oma vana sõbra Ankruvitsa juures majakas. Igal õhtul, kui päikesetera kadus neeme taha, läks Ankruvits üles ja süütas majakas tule. Seda tegi ta juba palju aastaid. Ennemalt oli olnud madrus, sõitnud läbi kõik maailmamered ja võõrad maad. Vanul päevil oli jäänud Kulbule peatuma ja hakanud majakavahiks. Siin oli ta ülearu hoolas, ei suigatanud silmapilgukski ega tulnud kogu öö jooksul kordagi alla. Majakatuli on sadama silm ja laevameeste teejuht – see oli tema sõna. Hoidis siis seda tuld üleval hoole ja armastusega, nagu mõnd ohvrituld. Vaiksetel öödel tikkus sääski ja ööliblikaid suruma klaasi ette valgusvihku. Siis käis ta neid rätikuga akna eest ära ajamas. Sealjuures lausus ta mulle:

„Kui nüüd ometi veidi tuuleõhku tõuseks… Ega muud, teevad tule tuhmiks, ega paista Kulbu tuli nii kaugele nagu peab.”

Mõnikord jäi ta majakarõdule kauemaks peatuma. Toetus käsipuu najale ja vaatas mõttes valgusvihu suunas kaugele merele. Mis ta seal üleval mõtles, ei ta sellest mulle rääkinud.

Aga kui majakatuli rõõmsalt loitis, pistis Ankruvits tubakarulli põske ja muutus jutukaks. Siis kõneles ta mulle oma seiklustest kaugetel meredel ja oma lapsepõlvest. Sel ajal kui tema olnud poisike, pole mõisasaksad teda lasknud merele, tema läinud salaja. Peitnud enese ühe inglise laeva ruumi kolude vahele ja tulnud alles siis välja, kui nälg ajanud. Laev olnud juba kaugel merel. Pootsman andnud küll esiti tuuviotsaga mööda pükse, aga pärast võetud ta ikkagi laevapoisiks. Sõitnud läbi mitmed võõrad mered, elanud läbi mitu avariid ning hukkumist ja õppinud selgeks palju võõraid keeli. Saanud pärast pootsmaniks, oleks ehk saanud kiprikski, aga… Siin lõpetas ta alati jutu, pani uue rulli tubakat suhu ja lausus teist juttu tehes:

„Ja-jaa, ei ole enam nii kangeid merimehi kui enne. Ulata see õlipudel siia, valame lisaks, tuli hakkab tuhmuma.”

See oli minu sõber Ankruvits, vana Ankruvits. Pidas Kulbu majakas kaua aega tuld üleval. Sealt, tule juurest majakast ta ühel hommikul surnuna leitudki. Aga siis olin mina juba kodust ära, noor madrus, aasta merekoolis käinud.

Mäletan veel oma lapsepõlve kodust, et igal kevadel ja sügisel sõitsid soomlased oma ühemastiliste jaaladega Kulbule silku tooma ja sealt vilja ja kartuleid viima. Need oli rõõmsad päevad. Silgutünnid toodi maale, „Kajaka” taha lagedale. Pärast haises „Kajaka” ümbrus veel kaua silkudest. Sinna lõid üles oma putkad ja lauad kõiksugused kaupmehed, nii et kogu aja võis saada magusat kalja, kringleid, taskunuge, ja sitsrätikuid. „Kajaka” ette kogunes palju maamehi, kõik lasilad olid hobuseid täis ja oli paar nädalat elu ja liikumist nagu laadal. Maamehed olid hoopis teistsugused kui meie mehed, rääkisid pehmet keelemurret ega teadnud, et merevesi ei kõlba juua. Mäletan, et üks katsus merest juua paarist-kolmest kohast, siis tull ära ja lausus: „Ära rüvetanud vee.” Kaubeldi siis hoopis teisiti kui nüüd. Enne sobitati sõprusi, anti kingitusi, toovukseid, nagu soomlased nimetasid. Soomlaste toovuksed olid: hülgerasv, nahkkindad ja kuivatatud kalad. Maamehed tõid võid, mune ja villu. Kui sõprus sobitatud, hakati alles müüma ja ostma. Maamehed viisid kevadel silguveerandikud ja – poolikud koju, sügisel toodi riistad tagasi, aga siis olid nad vilja täis – mõõt mõõdu vastu. Raha eest osteti vähe, enamasti oli vahetuskaup.

Minul oli soomlaste hulgas häid tuttavaid ja sõpru, vanaisa tuttavad olid nad kõik. Kui tuldi maale, oli esimene asi minna sillaputkasse vanaisa jutule. Sain kord toovukseks soome pussi.

Siis oli mul päevad otsa käimist ja vaatamist, nii et ema sai mind harva näha. Tuli mõnikord õhtul otsima, leidis istumas jaalapardal või rannal, võttis käe kõrvale ja viis koju magama.

„Kus sa mul oled pikad päevad otsa? Jääd sel viisil mulle hoopis võõraks. Näe, juuksed on kasvanud pikaks ja kuresaapad jalas.”

Silitas mu salkus pead, määris rasvaga jalgu ja pani magama.

Aga sügiseti, kui töö sadamas lõppes, loots, venemehed ja teised väljast tulnud töömehed lahkuma hakkasid, peeti „Kajakas” suur pidu. Siis läksid ka naised ja tüdrukud kõrtsi. Ema ja vanaisa olid ka seal. Ainult Ankruvits puudus, tema oli üleval oma tule juures. Saadeti talle siis lootsi poolt sinna üles kortel viina ja toop õlut. Ankruvits võttis toovukse vastu, aga ei puudutanud enne, kui kustutas hommikul tule.

Oldi siis kõrtsis hilise ööni. Joodi vähe, rohkem aeti juttu. Vanaisa mängis viiulit, loots laulis vanu merimehelaule. Räägiti suvisest teenistusest ja leiti, et endised ajad olid paremad. Lahkudes jäeti üksteisega kättpidi jumalaga.

Mul on üks sügispidu iseäranis selgesti meeles, sest siis oli kõrtsis üks nägija-naine, kes kuulutas kõikidele tulevikku. Kellest saab merimees, kes jääb maale, kes hukkub meres. Rääkis natuke kangelt, kes teab, kust maalt ta võis pärit olla. Ema hoidis kõvasti minu käest kinni, tahtis ikka minuga nägija juurde minna. Sealsamas aga kartis ja tõmbus tagasi. Viimaks tuli nägija ise meie juurde, vaatas mulle teravalt silma ja lausus:

Suureks meheks sina kasvad… merimees sinust saab… kaugel sa käid, palju näed… aga meri sind ei päri…”

Emal läksid silmad niiskeks, tõmbas minu kättpidi enda järel kõrtsist välja ja hakkas koju minema. Teel hakkas nuuksatama, surus tugevasti mu kätt ja ütles:

„Joonas, ära minegi merele, ära mine!”

Talvel oli meie kodus vaikne. Merele tõmbus kaas peale, silm ei ulatunud nägema vett. Ankruvits ei süüdanud majakas tuld. „Kajaka” kõrtsi ees ei peatunud nädalate jooksul ühtki hobust. Vanaisa ei käinud sillaputkas istumas ja ema käis ainult paariks tunniks sadamakontoris. Kõik teed ja käigud tuiskas täis, sadamasilla otsas oli kõrge hang. Meri puhkas, ei olnud kuulda ta hingamist ega kutset.

Istusime pikad õhtud toas küdeva ahju ees. Vanaisa luges piiblit või mängis viiulit. Ema hakkas mulle aabitsat õpetama. Soe ja armas oli meie talvine kodu. Vana Ankruvits käis igal õhtul meil küdeva ahju ees istumas ja juttu ajamas.

Mäletan veel, et ühel kevadel seisime emaga rannal. Tuul paisutas merd ja lõhkus jääd. Kaugelt kuuldus vee kohinat. Siis ütlesin emale:

„Ema, kas kuuled, kuidas meri kutsub? Suvel kutsus sagedasti, kui istusin rannas kivil.”

Siis vaatas ema mulle kohkunult otsa, pisarad purskusid silmist, ta haaras kõvemini mu käest kinni ja ütles:

„Seda ma kartsin… Ära kuulata, Joonas, seda kutset, ära kuulata!”

Kuidas minust sai merimees

Nii möödus mõnigi aasta. Vanaisa pea muutus üleni valgeks, ema paletele ilmus kortse, mina aga tugevnesin ja kasvasin. Olin juba nii tugev, et võisin käia sadamas tööl, laevu lastimas ja tühjendamas. Laudade lastimisel olin mehe eest väljas, telliskivide laadimine oli minu jaoks veel raske. Ujuda võisin sadamasillalt ühe hingega reidile ja sealt jälle tagasi. Sukeldumises ei saanud ükski sadamapoiss minu vastu: võisin tuua kahe sülla sügavuselt kivi põhjast välja, kartulijaala alt läbi ujuda usaldasin mina üksi.